Tõeline kerge jalavägi

Kindral Mark Milley, US Armee peastaabi ülem[1], on kirjeldanud tuleviku lahinguvälja, tuginedes viimastele konfliktidele ja trendidele sõdadest maailmas, järgmiselt. Tuleviku sõjad on palju surmavamad ja jõhkramad. Sõjad on poliitika jätkamine sõjaliste vahenditega, kus peamisteks lahingutegevuse paikadeks on linnad või asustatud piirkonnad[2], kuhu on koondunud suur osa elanikkonnast (näited Ukrainast, Süüriast, Iraagist). Lahingupalgeid ilmestavad lisaks „sõja udule“, hõõrdumisele, stressile, muutlikkusele, ka küber, elektroonilise võitluse (EW) vahendid ja droonid nii õhus kui ka maal. Seoses nutitelefonide ja interneti levikuga on teabe-, seire- ja luureandmete kogumise sensorid lahinguväljal igal pool, ja tuleb täheldada „kui sind on võimalik avastada, siis on sind võimalik ka rünnata“.

Väeüksuste formatsioonid muutuvad suuruselt kompaktsemaks ja arvult väiksemaks, on rohkem hajutatud ja varjatud ning kes muudavad pidevalt oma asukohta, nad on väga mobiilsed. „Kui sa seisad ühe koha peal kauem kui 2 – 3 tundi, siis saad sa surma“. Jalastunud üksused, kes asuvad staatilistel kaitsepositsioonidele, seotakse vastase poolt tulega ning tankide toetusel „sõidetakse neist üle“. Võitlus asustatud punktides on mitte-lineaarne, kus puudub rindejoon ja mittepidev, kus kaitsekeskustest kontrollitakse tulega „ei kellegi“ maa-ala. Lahingualas viibib palju tsiviilelanikke, kes ei kavatse lahkuda või vastupidi lahkudes, tekitavad ummikuid, vastane kasutab neid elava kilbina. Väikestel üksustel on reaalajas võimalik kasutada täpis- ja pikamaa relvasüsteemide tuld. Õhuülekaalu ei ole võimalik alati lahinguala kohale tekitada, sest vastase maa-õhk raketisüsteemid on efektiivsed. Peamiseks kaitsevahendiks õhu ohu vastu on väga lühimaa õhutõrje[3]. 

Väikeüksused on enamasti ümber piiratud ja sellepärast on lahinguvarude täiendamine takistatud ja vahel ka võimatu. Varude säästlik kasutamine ja etteladustamine omavad võtmetähtsusega rolli lahingutegevuse ettevalmistamisel ja selle käigus. 

Ülesandekeskse juhtimise põhimõtted võivad hakata degradeeruma, sest vastase EW ja küber võime takistavad infovahetust viisil, mis ei võimalda ülematel orienteeruda lahinguolukorras adekvaatselt.[i]

Vene käsitlus tuleviku sõjast

Võrdluseks toome vene sõjateadlaste käsitluse tuleviku sõja olemusest. Samas on selgeid viiteid, et antud käsitluse allikateks on lääne sõjandusteoreetikud ja sellepärast ei saa seda 100% nimetada „vene käsitluseks“. Antud käsitluse aluseks on sõja olemuse vaatlus läbi sõjalises konfliktis osalejate. Rahvas, kes osaleb konfliktis, jagatakse kahte gruppi regulaarväed ja irregulaarväed. Regulaarväed on riigivõimu esindajad ning nemad alluvad legitiimsetele seadustele, nad võitlevad reeglite järgi ja täidavad käsku (on kõrgema tsiviliseerituse astmega). Irregulaarväed seevastu koosnevad erinevatest sõjalistest jõududest/grupeeringutest ja kes reeglina ei ole riigivõimu esindajad, nad sõdivad üldjuhul ilma reegliteta ja otsustavad ise milline tegevus käesoleval hetkel on neile kasulik (on madalama tsiviliseerituse astmega). (joonis 1) Irregulaarid jagunevad oma korda kaheks, aktiivsed ja passiivsed. Aktiivsed osalevad vahetult lahingutegevuses ja passiivsed toetavad/tagavad aktiivsete tegevust (varude täiendamine, meditsiin, propaganda, luure jms). Ainult 5-10% irregulaaridest on marurahvuslased või usufanaatikud, ülejäänute motiivid irregulaaridega ühinemiseks on väga maalähedased (kodu kaitse, kasusaamine, kättemaksuiha jms).

Olenemata sõja eesmärkidest ja oludest, eristatakse nelja tüüpi sõdasid, lähtudes osalejatest: traditsiooniline, piiratud, ülestõusu ja bandiitide sõda (vt järgmist joonist).

Traditsioonilises sõjas osalevad kahe osapoole regulaarväed, nad sõdivad reeglite järgi. Piiratud sõjas sõdivad regulaarväed vastase irregulaarvägede vastu. Sellist konflikti iseloomustab näiteks, sireriiklik konflikt, terrorivastane sõda, võitlus okupatsiooni vägede vastu, konflikti järgsed stabiliseerivad tegevused või rahuvalve operatsioonid. Ülestõusu sõda on vastupidine vorm piiratud sõjale, kus nö omad irregulaarväed võitlevad vastase regulaarvägede vastu. Sellist konflikti iseloomustavad ülestõusud, partisanitegevus ja vastupanuliikumine, eriüksuste sõjaline toetus (military assistance), poliitiliste eesmärkidega kriminaalsete ja terrorigrupeeringute võitlus. Neljas liik on bandiitide sõda, kus osalejateks on irregulaarsed väed ja neid osapooli võib olla tegelikkuses rohkem kui kaks. Riigi regulaarväed millegi pärast ei sekku sellesse sõtta, või tulenevalt riigi huvidest, ei tunta vajadust sekkuda ning sõdivad osapooled üritavad iga üks saavutada oma kohaliku tähtsusega eesmärke. Bandiitide sõda toimub ilma legitiimsete reegliteta, kuid see ei tähenda, et reeglid täielikult puuduvad. Bandiidid sõdivad oma nö „varaste“ reeglite järgi. Piiratud, ülestõusu ja bandiitide sõjad on irregulaarsed sõjad.

Sellest tulenevalt jaotatakse sõjad sümmeetrilisteks ja asümmeetrilisteks. Sümmeetrilised sõjad on need kus konfliktis osalejad on üheliigilised, regulaar vs regulaar või irregulaar vs irregulaar. Asümmeetrilised sõjad on need kus osalejad on eriliigilised, regulaar vs irregulaar või irregulaar vs regulaar.

Kokkuvõtvalt kirjeldavad vene sõjandusteoreetikud tulevikusõda, kui segu kõikidest eelpool mainitud sõja tüüpidest, kus üheaegselt võivad olla konfliktis osalejateks kõik eelpool kirjeldatud osalejad või siis konflikti erinevates etappides muutub üks osaleja teisti liiki osalejaks. Näiteks regulaarväed transformeeruvad sissideks[1] või partisanidest saavad regulaarväed. Loomulikult möönavad venelased, et tegelik elu on veelgi keerulisem ning nad ei üritagi täielikult antud käsitlust „raamidesse“ panna, sh ironiseeritakse lääne „hullust“ kogu hübriidsõja terminoloogilise käsitluse üle. Tõdetakse, et eelpool kirjeldatud sõja tüübid on eksisteerinud aegade hämarusest alates.[i]

Sisuliselt on mõlemad suurriigid kirjeldanud neljanda generatsiooni sõja olemust, millest esimesed artiklid ilmusid William S. Lindi sulest juba 1989. aastal, 28 aasta tagasi. Seega võib mõlemast käsitlusest järeldada, et lahinguväljal on endiselt oluline sõdur ja mida robustsemalt lihtne ta on, seda paremini suudab ta kohanduda tuleviku konfliktide(k)s. Siinjuures on paslik vaadata neljanda generatsiooni sõjapidamise põhimõtteid ja selle kohandamise võimalusi Eesti Kaitseväe ja Kaitseliidu väljaõppesse ja doktriinidesse.

Väljaõppe läbiviimise põhimõtted

Neljanda generatsiooni sõjapidamise (edaspidi 4GS) põhimõtteid illustreerivad näiteks konfliktid Afganistanis, Süürias, Ukrainas … kus selgelt ei ole eristatav, kes on vastane ehk non-state enemy ning sõjapidamisse on kaasatud ka poliitiline, sotsiaalne, majanduslik jms tasandid. 4GS põhimõtteid ei ole võimalik üheselt sätestada, sest 4GS on pidevas muutumises ja arengus ning lisaks sellele kohtame me sõjandusteoreetikute artikleid juba kaheksanda generatsiooni sõjapidamise viisidest. 4GS oludele vastavalt, on parimaks vahendiks vastasega võitlemiseks just kerge jalavägi, kes kasutab vastase vastu sarnaseid meetodeid, mida tema isegi. Lühidalt öeldes, on 4GS võrreldav Taaveti ja Koljati kahevõitlusega, kus esimene võitis algeliste riistadega hästi varustatud hiiglase kasvu sõjamehe.[i]

Selline sõjapidamise viis ei sõltu keeruliste mehhaaniliste süsteemide efektiivsest kasutamisest, hästi organiseeritud logistilisest süsteemist või tehisintellekti täpsest kalkulatsioonist. Samas võib 4GS toimuda ükskõik millist liiki maastikul, olenemata ilmastikust. Sellise sõjategevuse peamiseks elemendiks on ikka endiselt inimene ja inimene on palju keerulisem, kui mis iganes masin. 

See mida täna nimetatakse „kerge jalaväeks“ on tegelikkuses mehhaniseeritud / motoriseeritud jalaväe koopia ilma soomustatud lahingumasinateta ning mis maasse kaevununa kasutab relvade tule koondamist vastase hävitamiseks. Reaalsuses kannab tänane „kerge“ jalaväelane endaga kaasas kuni 50 kg varustust (kuulivest, kiiver, relv, laskemoon, raadio, lahingrakmed, majutus varustus, jne). Üksusele on lisatud mitmeid meeskonna relvi, et suurendada tulejõudu. Suuresti ollakse sõltuvuses juba elektri energiast, sest ilma akude ja patareideta ei tööta nii relva-, kui ka juhtimissüsteemid. Ta on sõltuv mootorsõidukist, sellest lähtuvalt on ta sunnitud liikuma teedel ja avatud maastikul tehes end haavatavaks miinidele, varitsustele ja õhurünnakutele ning vähendades võimet tegutseda linna ja kinnisel maastikul. Selline areng viitab kavatsusele sarnaneda mehhaniseeritud üksustele ning kaugeneb kerge jalaväe eelistest lahinguväljal.

Tõeline kerge jalaväelane (edaspidi KJV) on oma loomult jääger ning taktikalisel tasandil tegutseb jalgsi. KJV-lane peab suutma väljaõppe lõpus minimaalselt jalgsi liikuda 40km päevas. Tema individuaalvarustus ja relvastus ei tohi kaaluda rohkem kui 25 kg. Kui on rohkem, siis tema mobiilsus, jalgsi liikumise suutlikkus, väheneb oluliselt, olenemata tema treenituse astmest. Kuni 25kg piirangut tuleb rangelt jälgida ning enne tegutsemist peab üksuse ülem isiklikult veenduma, et isikkoosseis kannab kaasas ainult ülesande täitmiseks vajalikku varustust. Sellepärast peab väljaõppes olema jalgsi rännakud iganädalased ning üks kindel element igakordsest väljaõppe üritusest. Pigem võib seda isegi nimetada madala tempoga matkaks, kus treeningaladele ja/või tagasi väeossa liigutakse jalgsi. Transpordivahendeid kasutatakse ainult vajaduspõhiselt suuremate vahemaade läbimiseks ja lahinguteeninduseks. Talvisel ajal tuleb harjutada suuskadel liikumist.

KJV-lane võitleb ainult siis, kui võidu võimalused on kindlalt tema kasuks, kui olukord ei soosi võitlust, siis ta eemaldub ilma kontakti üldse astumata.

KJV-lase sihtmärgiks on vastase ülema meelsusele ja tahtele mõju avaldamine, kui vastase suuruse vähendamine.

KJV-lane ründab tugevamat vastast, siis kui vastane taandub. Kui vastane edeneb, siis taandutakse, kui ta jääb seisma, siis ahistatakse[1] teda. KJV-lane ründab kui vastane on väsinud, jälitab kui ta taandub. Vastase tagalaala, tiivad ja muud nõrgad kohad on KJV sihtmärgid ja neid tulebki ahistada, rünnata, segi paisata, kurnata ja hävitada.

Löö paku serva pihta

See on piltlikult nagu küttepuude lõhkumine, kus jämedast pakust lüüakse kirvega servadest järk-järgult ära peenemaid kilde.

KJV-lane kasutab oskuslikult käsitulirelvi, nii oma kui vastase ja lõhkemoona. See tähendab, et iga KJV-lane on suuteline täitma mitut ametikohta oma allüksuses, eriti kui üksus kannab kaotusi. Kuulipildujat ja TT-granaadiheitjat peavad oskama kasutada kõik üksuse liikmed. Meeskonna relvadest, mis vajavad transpordivahendeid, tuleb moodustada ühtseid toetus(katte)allüksuseid. Kui KJV-lasel on võimalus kasutada kõrgema tasandi lahingutoetust, siis ta seda ka kasutab ning sellpärast on väljaõppe ajal olulisel kohal relvaliigiline koostöö lahingutoetuse allüksustega.

Laskeharjutused peavad jäljendama reaalseid lahinguolukordi: tundmatu laskekaugus, laskmine hämaras, 360 kraadi ohutu relva käsitsemine, kombatandi (sihtmärgi) tuvastamine, et vähendada lahingukaaskahjustusi jms. Igale sõdurile tuleb anda tagasisidet tema laskeoskusest. Kuna varitsustel on KJV-s oluline roll, siis laskedistantsid on lühikesed. Igast jaos peab olema täpsuslaskur, relvastatud snaiperpüssiga, kes peab olema vastavalt treenitud ning jaoülem oskab teda kasutada tuletoetuse funktsioonides lahinguvälja kujundajana.

KJV-lane peab tundma käsigranaati, lõhkeaineid ja miine ning oskama neid kasutada varitsustes ja reididel, tõkete purustamisel ning enese julgestamiseks paiknemisel.

KJV ei teosta mitte kunagi kaitselahinguid staatilistelt lahingupositsioonidelt, vaid üllatab vastast lähidistantsilt ning vahetab pidevalt oma positsiooni. Seega varu- ja vahetuspositsioonide kasutamine lisaks põhipositsioonidele on kohustuslik planeerida kõigil tasanditel. KJV peamiseks manöövri liigiks on pealetungivad tegevused, isegi siis kui ollakse kaitses. KJV-lane peab olema ekspert varitsuste, sisseimbumiste, reidide, läbi murrete ja sissepiiramiste teostamisel nii maa, kui ka linna piirkonnas. KJV-lase eesmärk ei ole kontrollida maa-ala, vaid purustada vastase rünnak, seega keskendudes vastasele. Varitsusi teostatakse kogu lahingualas nii vastase luure-, kui ka põhi- ja tagalaosistele.

KJV-lane on oma olemuselt kütt ja jälitaja (jäljekütt), ta otsib vastast nagu seda teeb jahimees uluki küttimisel. Ta on ekspert maastiku tundmises ja enda huvides ärakasutamisel vastase üllatamiseks ja varitsemiseks ning sellega takistades ja ennetades ka vastasel maastikku ära kasutada. Eksperdiks saadakse palju maastikul viibides, loengud ja klassitunnid ei sobi KJV-lase õppemeetodiks.

KJV-lane kasutab oskuslikult kaitset ja katet nii päeval kui öösel. Avatud maastikul liikumist ja tegutsemist tuleb vältida. Sellest tulenevalt on oluline koht väljaõppes varjatud liikumisel ning kaardi ja kompassiga orienteerumisel nii päeval kui öösel. Orienteerumine on üks osa väljaõppe üritusest ja rogain-idel osalemine aitab hoida füüsiliselt head vormi. Eriti oluline koht väljaõppes on lahingutegevusel pimedal ajal. Sellepärast tuleb varuda lisaaega väljaõppe läbiviimiseks, et neid oskuseid arendada.

KJV-lane ei järgi kunagi kindlaid tehnikaid ja mudeleid, vaid kohaneb kiiresti uute oludega ning kasutab olukorra lahendamiseks „kõike mis töötab“. Sealhulgas tuleb väljaõppe käigus anda otsustamis- ja tegutsemisvabadust kõigile tasanditele, usaldada oma alluvaid ning võtta kuulda nende nõuandeid, sest nad omavad väärt elukogemusi. Ülematel tuleb oma alluvatele kirjeldada kõrgema ülema kavatsust ja lõpptulemust ning täitmise viisi/meetodi valib täideviija ise[1], sellega soodustades ülesandekeskse juhtimise põhimõtteid. Kui olukord võimaldab, ja käsku ei anta, siis haarab KJV-lne initsiatiivi ning kasutab võimalust.

Ülemate väljaõppes tuleb rakendada meetodeid, kus olukord muutub kiiresti, mille tulemusel peavad nad muutma oma juba valmis plaane. Selleks tuleb väljaõppe üritustel võimaldada tulevastel ülematel rahulikus tempos sooritada planeerimine kuni lahinguplaani valmimiseni ning seejärel muuta nende plaani selliselt, et nad peavad planeerimise käigus omandatud teabe põhjal viima ellu täiesti uut liiki ülesande. Näiteks, määratud ülesande täitmisele asumisel, saavad raadio teel täiesti uue ülesande, mis käsib jätkata ülesande täitmist hoopis vastupidises ilmakaares. Sealhulgas tuleb harjutustel kasutada „vaba mängu“ reegleid, sest see arendab ülemaid kõige rohkem, kiiresti muutuvas ja ootamatus lahinguolukorras, andma uusi korraldusi. Samuti arendades ka kõiki teisi üksuse liikmeid kohanema uutes oludes.

Olulisel kohal on ülemate väljaõppes silmaringi avardavas lugemismaterjalis, juhitud diskussioonidel, taktikalistel otsustusmängudel, nö liivakasti harjutustel ja üksusteta taktikalistel harjutustel (TEWT[2]). Väga oluline on kaasata harjutustele lahingutoetuse (kaudtule, õhutõrje, luure, pioneeri, tagala) relvaliigi allüksuste ülemaid ja spetsialiste, et neid õpetada tundma lahinguosiste tegevusi ning millist rolli nemad omavad KJV-lase lahinguplaani toetades. Keskenduda tuleb enam juhtimisele, kui kontrollile (ettekannete koostamisele). KJV juhtimine ja kontroll (C2) seisneb ülevalt alla ülema kavatsuse esitamises, madalal tasandil planeerimist ning detsentraliseeritud otsustamises – õigemini vabadus otsustada, silmas pidades kõrgema ülema kavatsust. 

Tõenäoliselt toimub tuleviku lahingutegevus enamasti kompanii ja väikemate üksuste tasandil (otsustamine toimub rühma ja kompanii ülema tasandil). Sellegi poolest on olulisel kohal ka kompaniist kõrgemad juhtimistasandid, mis keskenduvad rohkem administreerimisele, lahinguteenindusele, operatsiooni ja strateegilise tasandi eesmärkidele, relvaliigilise koostöö samakõlastamisele, luureandmete analüüsimisele ja levitamisele. Brigaadi/MRK tasand muutub märgatavalt olulisemaks ning sealt võidakse juhtida otse kompaniisid (mis ei tähenda kindlasti erinevatest allüksustest kokku harjutamata rakkeüksuste kokku klopsimist), luues sellega rohkem paindlikkust manöövrite kujundamiseks ja vastase purustamiseks[3]. Kõikide tasandite ülemaid tuleb harida, julgustada ja tunnustada „suure pildi“ kontekstis tegutsemisest arusaamisel.

Kompanii tasand vajab suuremat logistilist iseseisvust, sellest tulenevalt tuleb tagalaüksuste väljaõppes keskenduda jalaväe kompaniidele evako ja laskemoona täiendamise sihtüksuste toetuseks lisamise harjutamist, kus kõrgemalt poolt tehakse järele vedusid 1 – 3 korda nädalas ning söögi tegemine toimub enamasti isiklikus katelokis. Vajalikud varud, kas kantakse endaga kaasas või ladustatakse peidikutesse. Võimalusel tuleb harjutada „airdrop“ põhimõttel varude täiendamist. Tagala killavoor vähendab KJV-lase mobiilsust!

[i]

Luureandmete kogumine toimub alt ülesse põhimõttel, st iga sõdur on info koguja ning „suur pilt“ pannakse kokku alluvatelt saadud infokildude põhjal, mitte ei toimu ülevat alla luureteabe levitamisel. Sellepärast peab esmane luureandmete süntees toimuma kompanii tasandil ning selle sünteesi esmane teostaja on enamasti kompaniiülem isiklikult. Kompaniiülemat tuleb treenida eksperdiks vastase tundmises, põhimõttel, kus ta pöörab oma lahinguplaani „ümber“ ja vaatab seda läbi vastase silmade. 

KJV-lane oskab märgata väiksemaidki vastase rühmituse haavatavusi, nende ära tundmist on talle õpetatud ja harjutatud. Manööversõjapidamine tähendabki vastase kriitiliste haavatavuste ründamist, läbi mille mõjutatakse vastase raskuskeset. KJV-lane ründab vastase kriitilisi haavatavusi ega võitle tema tugevustega (lahinguosistega). Vastase tagalaala on KJV-lase põhilahinguala. Sellest tulenevalt peavad KJV-lased oskama joonistada lihtsaid, kuid korrektseid skeeme vastase rühmitusest ning edastama vajalikku infot selgelt ja lühidalt teistele. Sealhulgas tuleb treenida varitsuste käigus esemete otsimist ning vangide ülekuulamist, selleks et koguda luureandmeid vastase tegevuskavadest. 

KJV-lane peab omama elementaarseid üleelamise oskuseid erinevatel aastaaegadel, nagu joogivee hankimine, taimede tundmine, varjualuse ehitamine, lõksude ehitamine loomade püüdmiseks jms. Sealhulgas on olulisel kohal oskusel õigesti riietuda rännakul ja/või paigal seistes ning erinevatel aastaaegadel, kui ka ilmastikuoludes. 

Kiirus tähendab KJV-lase manöövrites seda, et kui mingi tegevus toimub, siis see peab olema lõppenud enne kui vastane jõuab reageerida või saab üldse aru, mis toimus. Sellepärast tuleb õpetada lahingute tegevuskavandeid koostama lihtsuse printsiibil. 

Isikud, kes ei näita üles enesedistsipliini, on ohtlikud ülesande täitmisele ja oma üksuse kamraadidele. Selliste koht ei ole kerge jalaväes … 

KJV-lastele tuleb õpetada meditsiinilisi meetodeid tule all, et haavatute eest hoolitseda ja ravida seni kuni nad evakueeritakse. Kaasaegset „10-1-2“ evakoketi põhimõtet on kerge jalaväes raske saavutada. Iga väliharjutus peab sisaldama lahinguväljal esmaabi andmist ning haavatute eest hoolitsemist. 

Iga KJV-lane peab austama eraomandit ja tsiviilisikuid, sest tema põhiülesanne on kaitsta kohalikku elanikkonda, seeläbi võites nende poolehoiu ning ühtlasi tagades ka endale tegevusvabaduse ja jätkusuutlikkuse (winning hearts and minds). KJV-lane sõdib oma kodukohas. 

KJV-lasele kohanduvad Mao-Tse-Tungi „kolme reegel ja kaheksa märkust“[ii]:

Reeglid:

1. Kõik käsud kuuluvad täitmisele.
2.  Ära varasta inimestelt.
3.  Ära ole isekas ega ebaõiglane.

Märkused:

1. Sulgege uks, kui lahkute majast.
2. Korjake kokku voodipesu, millel olete maganud.
3. Olge viisakas.
4. Olge oma kavatsustes aus.
5. Tagasta, mille laenasid.
6. Asenda, mille lõhkusid.
7. Ärge peske ennast naiste juuresolekul.
8. Ärge sirvige ilma loata vahistatute taskumärkmike.

Väljaõppeürituste planeerimisel ei tohi olla mitut eesmärki, nt nelja päeva jooksul soovitakse saavutada 13 väljaõppe eesmärki. Alljärgnevalt on antud võimalikud põhipingutused nädalate kaupa mida saab kohandada nii ajateenijate kui kaitseliitlaste väljaõppetsüklis:

1. nädal: Orienteerumine ja ellujäämine.

2. nädal: Jälitamine ja orienteerumine, sh öine.

3. nädal: Laskelaager, sh lühikesed rännakud.

4. nädal: Orienteerumine ja linnalahinguõpe.

5. nädal: Lõhkamised, sh rännakud/orienteerumised.

6. nädal: Orienteerumised ja relvaliigiline koostöö, sh meeskonna relvade kasutamine (kaudtule tellimine/juhtimine, tõkestamine varitsuses, miinide kasutamine).

7. nädal: Meeskonna relvade (MP ja KP) laskmised, sh rännakud.

8. nädal: Meditsiini õpe (combat life saver).

9. nädal: Varitsused ja orienteerumised, jälitamine.

10. nädal: Väliharjutus – jao tasand (rännak paiknemisalale, ülesande saamine, luure teostamine, ülesande täitmine, rännak uuele alale).

11. nädal: Väliharjutus jätkub sarnaselt eelmisele nädalale, kaasates relvaliike.

12. nädal: Lahinglaskmised – jao rünnak ja varitsus.

13. nädal: Rühma kaitse ja rünnak (drill + TEWT).

14. nädal: Väliharjutus – rühma tasandil.

15. nädal: Lahinglaskmised – rühma rünnak ja varitsus.

16. nädal: Kompanii rünnak ja kaitse (drill + TEWT).

17. nädal: Väliharjutus – kompanii tasandil.

Lahingutoetuse (LaTo) relvaliigi treeningud ilma lahinguosisteta õpetavad ainult tehnikaid ja protseduure, kuid mitte taktikat ehk ei õpeta „tuli ja liikumist“ vaid õpetab „tuli ja samakõlastamine“. Sellest tulenevalt peavad LaTo relvaliigid kohandama ja samakõlastama oma relvaliigi väljaõppetsükli selliselt, et nad oleksid suutelised osalema KJV-laste väliharjutustel ja lahinglaskmistel. Kiiresti muutuvas tänapäeva lahinguolukorras ei ole LaTo üksuste ülematel võimalust küsida juhiseid, vaid nad peavad tegutsema lähtudes lahinguosise ülema kavatsusest, manöövriskeemist, oma kogemusest ja põhipingutusest, nemad on toetajad. Need kogemused saadakse ainult KJV-lastega koos treenides.
Kaudtuli hävitab ja jalavägi hõivab[1], on kurnamise sõjapidamise viis, pigem sobib KJV manöövris kaudtuld kasutada vastase ahistamiseks. Õhuüksuste üheks tähtsamaks ülesandeks maa üksuste toetuseks on luure teostamine. Õhuüksuste peamisteks sihtmärkideks on samad, mis KJV-laselgi … vastaste tagalaala ja tiivad.

UAS-idega on võimalik katta suurt geograafilist maa-ala ja kasutada kaudtule juhtimiseks, parimaks viisik sobib neid kasutada NAI/TAI vaatlemiseks ja eelhoiatuse andmiseks.

Kuna vastase tagalaala on KJV-lase põhilahingute ala, siis neil endil ei olegi tegelikult tagalaala. KJV-lase täiendamine toimub lihtsalt, selleks on vastase relvastuse, varustuse ja laskemoona varud. 

Kokkuvõtvalt võib KJV-lase sõjapidamise viise iseloomustada Vana-Hiina 36 strategeemiga[2]. Neid sõjakavalusi tuleb teada ja osata neid kasutada ning vastase sõjakavalusele tuleb osata vastu seista ja ka enda huvides ära kasutada.

SO WHAT: MIDA ROHKEM ON KERGE JALAVÄGI „REGULAARVÄE“ SARNANE, SEDA KERGEM ON VASTASEL TEMAGA VÕIDELDA! 

[1] Occupy – paigutama üksust määratud maa-alale, kus pole vaenlast
[2] https://et.wikipedia.org/wiki/36_strategeemi
[i] Kol-ltn Allan Parv, Soome maavägi uuendab lahingutegevuse aluseid, Sõdur nr 3, 2015
[ii] Brigadier General Samuel B. Griffith, USMC (Retired). Mao Tse-tung on Guerrilla Warfare. Washington, DC: Hadquarters United States Marine Corps, 5 April 1989.
Palokangas, Marko. Exploding wilderness. Guerrilla-type activities in the Finnish art of war. Helsinki: National Defence University, 2015.
Sissitegevuse käsiraamat. Tallinn: Ülemailmne Eesti Kaitseliidu toetusfond, 1995.
[1] Kaitseväe sisemäärustik, punkt 26, lg 2., KVJ 05.04.2013 käskkiri nr 95
[2] Tactical Exercise Without Troops
[3] Defeat – vähendama vaenlase lahingutõhusust sedavõrd, et ta pole suuteline lahingutegevust jätkama või ei suuda täita seatud eesmärke
[1] Harass – korduv tahtlik hirmutamine, mille eesmärk on vastase vägede heidutamine, takistamine ja segipaiskamine
[i] Kasutatud on William S. Lind poolt juhitud töögrupi artikleid teemadel „4th Generation Warfare“ ja „Light Infantry“, kuid siiski on neid kohandatud Eesti Kaitseväe tänastele oludele vastavalt. Samuti on antud töögrupp avaldanud koostatud allikad lehel https://www.traditionalright.com/resources/. Töögruppi kuulusid U.S. Marine Corps, Royal Marines, U.S. Army ja Army National Guard, Royal Swedish Marines, Royal Netherlands Marines ja Argentina Army ja Marine Corps ohvitserid:
Lind, William S. FMFM 1A-3A Fourth Generation Tactical Decision Games. Pola: Imperial and Royal Austro-Hungarian Marine Corps, September 2008.
—. FMFM 2-1 Light Infantry Training Manual. Pola: Imperial and Royal (K.u.K) Austro-Hungarian Marine Corps, October, 2012.
—. FMFM 3-23 Air Cooperation. Pola: Imperial and Royal Austro-Hungarian Marine Corps, July 2009.
—. FMFM 3-25 How to Fight in a 4th Generation Insurgency. Pola: Imperial and Royal Austro-Hungarian Marine Corps, July 2009.
—. FMFM-1A Fourth Generation War. Imperial and Royal Austro-Hungarian Marine Corps, kuupäev puudub.
—. FMFM-2 Light Infantry. Pola: Imperial and Royal Austro-Hungarian Marine Corps, September 2008.
William S. Lind; Keith Nightengale; John F. Schmitt; Joseph W. Sutton; Gary I. Wilso. The Changing Face of War: Into the Fourth Generation, Marine Corps Gazette (pre-1994); Oct 1989
[1] Soome käsitluse järgi on „siss“ regulaarväelane.
[i] Попов И.М., Хамзатов М.М. Война будущего: Концептуальные основы и практические выводы, Москва: Издательство "Кучково поле", 2016
[1] Määratud ametisse alates 14. augustist 2015.a., on 39-s US Armee peastaabi ülem.
[2] Eestis näiteks elab linnades/asulates ca 2/3 kogu elanikkonnast, allikas Statistikaameti rahvastiku register.
[3] Very Short Range Air Defence (VSHORAD) System
[i] Feickert, Andrew. R44741: Selected Foreign Counterparts of U.S. Army Ground Combat Systems and Implications for Combat Operations and Modernization. Congressional Research Service (www.crs.gov), January 18, 2017.
Vergun, David. Milley dispels 4 seductive myths of warfare. 13. October 2015. a. https://www.army.mil/article/157020 (kasutatud 28. Juuli 2017. a.).

Samasse teemasse läheb ka Kaitse Kodu 2004/4 mjr B. Püssa artikkel Territoriaalkaitse: kompanii lahingugrupid vs pataljon