Kaugmaa mitmikraketiheitjate võimest

Avaldasin artikli Sõduris https://issuu.com/sodur/docs/s2dur_2_22/40, kuid seda päris palju kohitseti toimetajate poolt ja sellepärast panen siia originaali.

NB! Artikkel on kirjutatud 16. jaanuari 2022.a., üks kuu enne Ukraina sõja algust.

-------------------------------------------------------------

Riigikaitse arengukavas 2031 on ühe uue võimena kirjeldatud mitmikraketiheitjate üksuse võime loomist. Artikkel kirjeldab mittesõjaväelasest lugejale mõningaid taktikalis-tehnilisi nüansse, mis kaasnevad antud relvasüsteemi kasutamisega lahingus, soetamist ja elutsükli ülalpidamist antud artiklis ei käsitleta.

Tõenäoliselt on julgeoleku teemadest huvitatud lugejad viimastel aastatel kohanud meedias vene armee A2/AD võimeid kirjeldavaid laskekauguseid, mis katavad kogu Baltikumi … siin üks näide, neist paljudest.

Vürtsi sellele teemale lisab muidugi ka kindral-polkovnik Aleksander Fomini esinemine 2021. aasta lõpus, kus esitati mitmeid ultimatiivseid nõudmisi NATO-le.

Antud artiklis võtame vaatluse alla ameeriklaste HIMARS relvasüsteemi ning joonistame kah „ringe kaardile“ ja selgitame mõningaid avalikest allikatest lähtuvaid printsiipe selliste relvasüsteemide kasutamisel.

HIMARS-i laskekaugus täppisraketiga (precision strike missile) võib ulatuda 70-400km. Kaitseväe juhataja (KVJ) on öelnud, et alustatakse võime arendust 6 relvasüsteemiga. Standardis on HIMARS ühel laskeseadmel 6 raketi laskeseadet (launch pod), kuid täppisrakett mis laseb kuni 400km on 2 raketi laskeseadet. Seega lihtne arvutus näitab, et 6 relvasüsteemiga on võimalus välja lasta korraga 36 tavaraketti või 12 täppisraketti. Üksuse struktuuri loomeks on palju erinevaid võimalusi, nimetan siin mõned, kuid las see jääda edasiseks võimearendajate vaidluseks ja operatsioonianalüüsiks:

1. Relvasüsteemist moodustatakse üks 6 relvaga KVJ otsealluvuses HIMARS patarei, mis omakorda võib olla jaotatud kas paaridesse kolme rühma või kolmikutesse kahte rühma.
2. Relvasüsteem lisatakse brigaadide suurtükiväe pataljonide koosseisu moodustades mõlemasse eraldi HIMARS rühma ning muutes brigaadi suurtükipataljoni „hübriidseks“.
3. Välistama ka ei peaks, kahe eelneva segu: kus 6 relvast moodustatakse kolm paari, millest kaks brigaadide juures ning üks KVJ vahetus alluvuses. KVJ relvad on täppisrakettidega, brigaadide omad tavaliste rakettidega.

Mina eelistan esimest, sest alati on KVJ-l võimalus allutada vastavalt operatsioonile relvasüsteeme seega lähtudes paindlikkuse printsiibist, kuid sealjuures on sellistel relvade puhul oluline ka terviklik sensoritelt saadud infohaldus (ISR) ja logistika keti lihtsus.

Rakettide detailsed mõjud ei ole avalik informatsioon, kuid täppisraketi võimaliku mõju võib lugeja leida sellest videost kus täppisraketti lõhkepea plahvatab õhus ja hävitab/kahjustab sihtmärki ülalt alla kild fugass mõjuga. Vinjetil on illustreeritud vene õhutõrjesüsteemi S-400 sihtmärgistamis radari hävitamist.

Järgnevalt kirjeldame lühidalt milline on teoreetilis-doktrinaalne relvasüsteemi kasutamise ründeahel (kill chain). Kuna HIMARS on ameeriklaste relvasüsteem, siis peamiselt lähtume ka nende doktriinist (ATP 3-94.2, Deep Operations, Headquarters Department of the Army, SEPTEMBER 2016), kus ründeahel on liigendatud, sarnaselt OODA-loop tsüklile, nelja etappi: OTSUSTA-AVASTA-RÜNDA-HINDA

OTSUTA

Kõigepealt tuleb staabil määrata kuhu üldse lastakse ja millist sõjalist sihtmärki ning miks soovitakse mõjutada. Relvakonflikti õiguse normid lubavad rünnata ainult sõjalisi sihtmärke. Sõjalised sihtmärgid on sellised objektid, mis oma olemuse, asukoha, eesmärgi või kasutuse tõttu soodustavad oluliselt sõjategevust ning mille osaline või täielik hävitamine, hõivamine või neutraliseerimine tähendab valitsevas olukorras kindlat sõjalist eelist (12. augusti 1949 Genfi konventsioonide 8.juuni 1977 (I) lisaprotokoll rahvusvaheliste relvakonfliktide ohvrite kaitse kohta. Artikkel 52.Tsiviilobjektide üldine kaitse). Sihtmärkideks valitakse need objektid mida vastaspool kasutab sõjalisel otstarbel. Relvakonflikti õigus ei erista ega keela kus need sihtmärgid asuvad relvastatudkonfliktis osalevate osapoolte suhtes. Üldjuhul võib sellised sihtmärgid liigitada kahte gruppi (Eesti Kaitseväe maaväe lahingutegevuse alused, 2010):

• staatilisteks (maa küljes ehitised). Staatilised sihtmärgid on näiteks lennuväljad, relva- ja laskemoona laod, väeosade staabid, sõjaliseks otstarbeks kasutatavad sadamad ja sillad. Sõjandus terminoloogias tähendaks see kõrge väärtusega sihtmärki (high value target) – vastase vahend, mida vastase ülem vajab oma ülesande edukaks täitmiseks. Selle kaotus halvendab tunduvalt vastase vägede tähtsaid funktsioone.
• mobiilsed sihtmärgid sellisele mitmikraketiheitjale on enamasti ka vastase kriitilist võimet omavad relvasüsteemid/üksused ning sõjandus terminoloogias kõrge tasuvusega sihtmärgid (high pay off target) – vastase vahend, mille tabamine aitab märkimisväärselt kaasa sõbralike jõudude eesmärkide saavutamisele, nagu näiteks mobiilsed radarid, EW ja side vahendid või muud olulised sihtmärgid (raskuskeskme analüüsis kriitilised haavatavused).

Kuhu lasta tuleb, siis siin hakkab mängima rolli lahinguvälja geomeetria ehk koordineerimise meetmed. Selleks on lugejal oluline teada kolme terminit:

• oma üksuste eesjoon (FLOT - Forward Line of Own Troops) – joon, mis näitab sõbralike jõudude eespoolsemaid positsioone mis tahes tüüpi sõjalises operatsioonis kindlal ajal
• lahinguvälja eesliin (FEBA - forward edge of the battle area) – niisuguste alade ühine eespoolseim piir, kuhu on siirdunud maismaa lahinguüksused, välja arvatud alad, kus tegutsevad julgestusüksused, mis on ette nähtud tuletoetuse kooskõlastamiseks, jõudude paigutamiseks või üksuste manööverdamiseks
• tuletoetuse kooskõlastusjoon (FSCL - fire support coordination line) – joon, millest kaugemale kõik maa-, mere- ja õhutuletoetusvahendid (otse- ja kaudtuli) võivad tulistada maasihtmärke mistahes laskemoonaga ilma joone määranud staabiga kooskõlastamata. Põhimõtteliselt selle joone taha laskmiseks on jalaväelase keeles „otsi-ja-lase“, sest seal pool joont ei ole võimalust juhuslikult tabada omasid.
  
  

AVASTA

Kui sihtmärkide nimekiri selge, siis määratakse luure vahendid/sensorid, millega neid sihtmärke hakatakse otsima. Staatilised sihtmärgid on enamasti aastakümneid paigal olnud ja neid niiväga otsida ei olegi vaja, tuleb lihtsalt määrata millal neid mõjutatakse. Mobiilsete sihtmärkidega on veidi keerulisem, sest need võivad muuta oma asukohta üsna tihti. Selleks tuleb nad kõigepealt leida, siis paigal hoida seni kuni otsustatakse rünnata ja rakett sihtmärgini kohale lendab. Lugeja mõistab, et selliseid mobiilseid sihtmärke enamasti maa-alasid kammides mööda maad ei leia ja sellisel viisil võibki neid jääda otsima ja selleks tuleb kasutada kas kosmose vaatlusvahendeid või õhuluure vahendeid. Sellises vastase õhutõrje laskeulatuses olevaks õhuluurevahendiks sobivad vargtehnoloogial (stelth) põhinevad mehitamata lennuvahendid või ka lennukid, nt F-35. Selline luureandmete kogumise plaan tuleb nüüd samakõlastada nii õhuväe kui kaudtuleohvitseridel. Sihtmärgi paigal hoidmine on dilemma nii vastasele kui ka omadele. Ühelt poolt ei saa kogu aeg „hüpata“ ühelt positsioonilt teisele, sest vastasel juhul ei saa mõjutatavad mobiilsed sihtmärgid täita oma lahingulist funktsiooni nii, et sellest oleks ka kasu neile. Näiteks kõikvõimalikud radarid ja EW vahendid peavad üsna pikaajaliselt paigal monitoorima spektrit. Väike kohalik „sidumislahing“ eri- või väikeüksuste poolt ei ole samuti välistatud sihtmärgi paigal hoidmiseks.

Tüüpiline mehitamata keskklassi (MALE - medium altitude long endurance) ründe-vaatlusdrooni (UCAV - unmanned combat aerial vehicle) lahingulend selliste sihtmärkide leidmiseks on kirjeldatud järgneval joonisel.

RÜNDA

HIMARS relvasüsteemi kasutatakse brigaadi-diviisi-korpuse tasandi käsuahelas ning käsu lasta sellisest relvast tõenäoliselt Eesti Kaitseväes annab ainult KVJ. Muidugi jääb KVJ-l alati võimalus delegeerida seda käsuõigust mõnele teisele struktuuriüksuse või väekoondise ülemale.
Kuid oluline on, et KVJ-l on olemas otseühendus nii luuresensori analüüsitud teabega kui ka laskva üksusega, sest tõenäoliselt on tule käsu otsustamine väga ajakriitiline ning peab toimuma minutitega, sh võttes arvesse ka relvasüsteemi laskevalmis seadmist kui ka raketi lennuaega, mis võib ulatuda kuni 30 minutini 400km kaugusele lastes.

Oluline on märkida, ka et HIMARS relvasüsteem on transporditav transpordilennukiga C-130, mis võimaldab viljeleda operatsioonitasandil suurtükiväelastele tuntud shoot-and-scoot taktikat. Hiljuti külastati sellisel viisil Lätit.

Major Steven Huckleberry on oma artiklis 2017 leidnud, et HIMARS süsteeme võib kasutada ka meredomeenis laevatõrje vahendina.

HINDA

Peale ründamist teostatakse sihtmärgi lahingukahjustuste hindamine (BDA - battle damage assessment). Seda saab teostada sarnaselt avastamise protseduuridele, kas kosmosest või õhuluurega või ka maapealse luurega.

Võidakse otsustada kas sihtmärki on vaja uuesti rünnata, kui lasti mööda või mõju sihtmärgile ei olnud piisav, et seda rivist välja viia või kahjustada selliselt mis võimaldab selle rivist väljas oleku aega soodsalt enda huvides ära kasutada. Uuesti ründamist ei pea aga teostama alati sama relvasüsteemiga ning sellepärast on oluline luua nii öelda „kihilisus“ kineetiliseks mõjutamiseks ja selleks võib olla vabalt UCAV … kogu protseduur võib ka olla täiesti vastupidine, enne UCAV-i ja siis HIMARS-i tulelöök.

Süüria konflikti ja tiibrakettide Tomahawk rünnaku näite varal võib ühe lennuvälja kahjustamiseks kuluda päris palju rakette, mis viitab sellele, et laos peab olema päris mitu lahingukomplekti rakette, et relvasüsteem oleks tasuv ja mitte ainult „ühelasuline“ heidutuse vahend.

Tuleb tunnustada antud võimearenduse otsust tänaste kindralite poolt, millega luuakse vastasele juurde dilemmasid: mitmikraketiheitjad tegelevad vastase mõjude ennetamisega, peletades vastase A2/AD võimeid meie piiridest kaugemale, sellega meie võidame aega reageerimiseks, vähendame vastase võimalusi otseseks mõjuks taktikalistele üksustele lahinguruumis ja kulutades tema aega ning keskmaa õhutõrje vahendid tegelevad vastase mõjude tagajärgedega.

Iga professionaalne sõjaväelane teab, et vastase lennuvägi on palju haavatavam siis, kui see asub lennuväljal, sh ka vastaspoole ohvitserid ja kui see on juba õhku tõusnud, siis on nende tabamine õhust palju keerulisem.

Loodan, et järgmise riigikaitse arengukava eel hakatakse arutama ning teadustöid tegema, kus on Eesti kaitseväe maaväes kaugmaa mitmikraketiheitjad ja tankipataljon ning õhuväes keskmaaõhutõrje vahendid ja keskmaa ründe-vaatlusdroonid ja kuidas see kõik ühise mõjuga lahinguruumi samakõlastatult seatakse.